Suvel on lihtsam tervislikult toituda

Alates veebruari lõpust ei ole ma Figuurisõprade rühmas enam käinud ega suutäisi üles kirjutanud, kuid püüdnud siiski toituda mõistlikult. Mahavõetud kolm–neli kilo pole tagasi tulnud.

Kuna eesmärgiks oli kaalust kaotada kuus kilo ja paraku need iseenesest ei haihtu, tuleb taas toitumispäeviku pidamine ja ühikute arvutamine ette võtta. Seda ma olengi viimasel nädalal teinud.

Kevad ja suvi on kaalulangetamiseks talvest tunduvalt mõnusamad. Talveks kasvatab ju karugi peki naha vahele, et külm talveund ei segaks, suvel aga käib veri kiiremini ringi ja tegutsemist on palju rohkem.

Aias vajavad peenrad kaevamist, puud kuuri vedamist ja muru niitmist, vajalikud käigud saab tehtud jala või rattaga sõites ning söömine on muutunud iseenesest kuidagi vähem oluliseks.

Tähtsusetu pole seegi, et suvel ei saa kõhukest ja rasvavolte enam kampsunite alla peita. Muidugi võib palava ilmaga kanda telgisarnaseid avaraid kleite, aga isegi siis, kui bikiinifiguuri saavutamine pole eesmärk, tahaks vahel liibuvama joonega rõivaid kanda.

Mul on endiselt raske isusid talitseda. Lahja toit ja ülesöömise vältimine tekitab kerge ja meeldiva enesetunde, aga vahel tekib nii suur magusavajadus, et kipun kell kümme õhtul poodi šokolaadi järele. Perekond muidugi kiidab poetreti heaks – kes siis kommi ei tahaks? –, selle asemel et mind tooli külge kinni siduda ja kuivikuid teega pakkuda.

Soojemate ilmadega šokolaadiisu väheneb, aga nüüd tahaks hirmsasti jäätist! Tuleks vist kodupoe müüjaid paluda, et nad keelduksid mulle õhtutundidel jäätist müümast, isegi siis, kui peaksin neid sõimama ja tarbijakaitsega ähvardama.

Tegelikult tohib jäätist süüa. Tuleb üksnes jälgida, et rammus ja koorene suutäis päevast lubatud ühikute summat lõhki ei aja.

Teine suvine ahvatlus on grillimine. Grilltoodetest peaks eelistama lahjemaid, nagu kala, kana ja taine sealiha. Lahjat grillvorsti leida on raskem. Aga tõstes vorstilaari pannile ja nähes, kui suur kogus rasva sellest praadimisel välja sulab, läheb vahel vorstiisu ülegi.

Kokkuvõtteks võin öelda, et Figuurisõprade programm töötab, kui jätkub meelekindlust toitumispäevikut pidada ja päevast kalorihulka lugeda. Palju aitab rühmas kohalkäimine, sest mentori ja rühmakaaslaste tugi on tõesti olulised. Samuti sunnib end distsiplineerima rühmas kaalumine: ei taha ju igal nädalal kaalu peale astudes piinlikkusest silmi maha lüüa.

Veel arvan, et paari–kolme lisakilo pärast põdeda pole mõtet, loevad normis kehamassiindeks, tervislikud toitumisharjumused ja hea enesetunne.